Aleksandr Sergeevits Puskin

Aleksandr Sergeevitš Puškin

Aleksandr Sergeevits Puškin sündis 6. juunil 1799 aastal ja suri 10. veebruaril 1837 aastal.

Ta oli vene romantiline luuletaja, prosaist ja näitekirjanik, vene kirjanduse rajaja, ta kirjutas ka kirjanduskriitikat ja ajalooteoseid.

Ta sündis Moskvas, suviti elas perekond väikeses külas.

Perekonnas oli kolma last – Aleksandr Puškinil oli noorem vend ja vanem õde.

Külas neil oli tihti palju kirjanikke, luuletajaid, perekonnas tahti tehti etenduseid, palju räägiti kirjandusest ja tollaegsetest teostest.

Puškini vanavana isa ema poolt oli Ibrahim Petrovitš Hannibal, pärit Aafrikas, ta oli Peetri I treener ja kasvandik. Ta on seotud Tallinnaga: 1742 ülendati teda kindralmajoriks ja määrati Tallinna ülemkomandandiks. Maja, kus ta elas, asub Aleksander Nevski katedraali kõrval.

Puškin kirjutas oma sugupuust sageli nii värsis kui ka proosas. Ta nägi oma esivanemates näidist tõelisest “aristokraatiast”, kes on isamaad ausalt teeninud.

Väga suurt rolli Aleksandr Puškini elus mängis tema lapsehoidja Arina Rodionovna, kellega väike Aleksandr veetis palju aega ja kes armastas lapse kogu südamest. Arina Rodionovna teas palju muinasjutte ja rahvajutte, ta luges palju lapsele ja see jättis talle suurt mulje.

Hiljem sai Arina Rodionovna erinavates Puškini teostes paljude  naistegelasi prototüübiks.

Puškin alustas õpinguid 1811. aastal Peterburi eeslinna Tsarskoje Selo lütseumis koos hilisemate Venemaa kuulsate kirjandustegelastega, kellega nad said hea sõpradeks, pärast lütseumi lõpetamist leppisid nad kokku, et 19. novembril igal aastal nad kohtuvad jälle, see päev oli Puškini jaoks väga tähtis tema terve elu jooksul.

Puškin õppis hästi, aga mitte meelsasti: tal oli fenomenaalne mälu, mis aitas tal õppida keerulisemaid aineid, aga õpingud ei huvitanud teda. Puškin armastas kirjandust ja poeesiat, ta hakkas kirjutama oma esimesi luuletusi juba seitsmeaastasena. Lütseumis ta sai tänu oma luuletustele tuntuks.

Pärast Tsarskoje Selo lütseumi lõpetamist 1817. aastal, astus Aleksandr Puškin tööle Välisasjade Kolleegiumisse. Töötamise ajal jätkas ta kirjandustegevust ja osales ka aktiivselt Venemaa keisri õukonna seltsielus.

1820. aastal ilmus Puškini poeem “Ruslan ja Ljudmilla”.

Samal aastal avaldas ta Peterburis keisrivõimu vastase epigrammi, mille eest ta saadeti administratiivkorras asumisele Lõuna-Venemaale, kus ta kirjutas romantilised poeemid “Kaukaasia vang”, “Bahtšisarai purskkaev” ja “Vennad röövlid”.

1824. aasatl saadeti Puškin keisrivõimu poolt asumisele vanematekoju Mihhailovskojesse, kus asudes kirjutas ta romaane “Jevgeni Onegin” ning “Boriss Godunov”.

1826. aastal andis uus keiser Nikolas I armu ning lubas ta asuda elama Moskvasse.

Esimesest pilgust armus Puškin kaunitari Natalia Gontšarovasse, aga kaua aega ei andnud kaunitari vanemad oma nõusoleku. Alles vebruaaris 1831. aastal said Aleksandr Puškin ja Natalia Gontšarova abieluda. Puškin oli väga õnnelik.

Aleksandr Puškin naisega kolisid Peterburi, suve nad veetsid Tsarskoje selo linnas. Sellel ajal kirjutas Puškin “Tsar Saltanist muinasjutt”, “Muinasjutt kalurist ja kalakest”, “Muinasjutt surnud tsarevnast ja setsmest jõumeestest”, “Muinasjutt kuldsast kukekest”, ta kogus arhiividest materjale ning kirjutas nende alusel ajaloolised teosed “Dubrovski”, “Kapteni tütar” ja “Pugatšovi lugu”.

Puškini naine Natalia Gontšarova oli kaunitar. Talle meeldisid tantsuõhtud, ilusad rõivad, meelelahutused. Puškin oli oma naise iluga uhke, ta armastas teda ja hoolitses temast. Kui Puškin pidi kuskile ära sõita, kirjutas ta oma naisele kirju, mis on armastuse ja helluse täis.

Puškin kirjutab luuletuse “Я памятник воздвиг себе нерукотворный…” ja “Kapitani tütar”.

Paljud tema teosed on keisri poolt keelatud avaldamiseks.

19. novembril 1836 aastal, lütseumi lõpetamise 25. aastapäeval, esines Puškin oma luuletustega.

1836 aasta on raske aeg Puskini elus: sureb tema ema, mida ta elab raskelt üle, tema teosed keelatakse avaldamiseks, sügisel saavad tema sõprad anonüümse kirja, kus solvatakse tema naine Natalia, kellega kurameeris d’Anthes. Naise auhaavamise lahendamiseks määras Puškin duellil Georges d’Anthesiga. Nad kohtusid duellile 1837. aasta 9. veebruaril. Duellil sai Aleksandr Puškin haavad, millest ta suri 10. veebruaril (vkj 29. jaanuaril) kell 14.45 vanuses 38 aastat oma majas Peterburis Moika kaldapealsel.