Lindude laadal

Lindude laadal

Meribel Luige 6c

See kõik algas ühel kenal suvehommikul. Kuulda oli kõlavat linnulaulu ja näha päikesetõusu. Päike oli juba üsna kõrgele jõudnud, kui Hani ülesse ärkas. Hani otsustas turule minna. Ta pani oma punase salli kaela, võttis oma korvi ja asus teele. Korvis oli tal üks suur muna, mida ta soovis maha müüa. Põhjus oli selles, et sellest ei koorunud ühtegi poega ja ei olnud kõige maitsvam söögiks. Hani jalutas kiiruga turule, sest mida rutem ta sinna jõuab, seda kiiremini jõuab ta ka koju tagasi oma toimetusi tegema.

   Hani oli jõudnud metsa, mida ta pidi läbima, et jõuda turule.

Äkitselt ilmus välja üks tuvi, kes hoiatas teda ilma eest. Tulekul oli väga suur vihmatorm. Hani ei tahtnud tuvi uskuda ja tahtis ikka turule minna.

Kui hani oli teisele poole metsa jõudnud, tulid talle vastu teised linnud.  Nad hüüdsid kõvasti, et torm on tulekul, aga hani läks ikkagi oma teed. Ta jõudis lõpuks turule ja siis leidis, et kõik letid on tühjad ja mahajäetud. Lindude poolt, kes olid hanele vastu lennanud. Hani üritas kedagi leida ja leidiski sealt ühe pelikani. Hani mõtles omaette: ’’Mida ta siin üksi teeb? Kõik linnud ju põgenesid ära.”

Hani ja pelikan silmitsesid üksteist ja hanele tuli pähe mõte, et ta poleks imestunud, kui pelikanil oleks suur arbuus lotis. Pärast kaua kestnud jälgimist hakkas äkitselt vihma sadama, aga see ei olnud tavaline vihm. See oli millegipärast väga tihe vihm.

Hani ja pelikan jooksid kiiresti ühe linast meisterdatud leti alla, et varju saada. Ei läinud väga kaua aega, kui lina katki rebenes. Õnneks oli läheduses üks valvurimaja, mis oli väike, kuid sobis varjuks. Hani ja pelikan ei saanud väga hästi läbi, sest pelikan ei rääkinud midagi. Hani jäi magama ning kui ta ärkas, oli vihm järgi jäänud.

Pelikan avas ukse ja sealt tuli sisse väga palju vett. See oli üleujutus ja hani ehmatas, et tema muna on ära uppunud, sest ta oli selle õue unustanud. Hanel oli väga kahju ja ta nuttis. Pelikan tuli tema juurde lohutama, avas suu ja tema lotist kukkus välja muna. Pelikan sai lõpuks rääkida ja ütles: “Palun’’. Hani tänas teda viisakalt ja sellest ajast peale elavad hani ja pelikan sõbralikult üheskoos.

Lindude laadal

Marinel Kauber 6c

Kunagi… Keegi ei tea täpselt millal, aga kunagi elas üks tavaline, kuid ka natuke imelik kana. Ta pesites talus nagu enamik kanu, aga ta oli seal täiesti üksi.

Ühel pärastlõunal otsustas kana minna laadale, kuna tal oli hommikul peale omleti tegemist munad otsa saanud. Niisiis hakkaski ta minema. 

Laadale jõudes hakkas kana siis munade letti otsima, kuid ta ei leidnud seda. Nii otsustaski ta, et küsib kellegi käest. Esimesena paistis kanale silma üks pika ja kõvera kaelaga hall kurg. Ta läks ligi ja ütles: “Tere, kena kurg! Kas sa tead, kus  muna lett asub?” Kõvera kaelaga kurg pööras äkitselt ringi ning karjus: “Ma ei ole mingi kurg! See, et ma pole mitu nädalat roosaks tegevaid krevette söönud, ei tähenda, et ma kohe kurg olen! Ja ei ma ei tea, kus muna lett on!” 

“Vabandan väga eksimuse pärast,” ütles kana ehmunult ja kõndis edasi, kuni nägi punase baretiga tuvi. Kana otsustas, et küsib siis äkki tema käest: 

“Vabandust, et ma segan, aga äkki te oskate öelda, kus pool muna lett on?” 

“Je ne comprends pas ce que tu dis!” ütles tuvi. Kana imestas ega saanud midagi aru.

Õnneks tuli kohe ka üks suur konnakotkas. “Vabandust, kana. Ta on minu sugulane ja tuvi ütles lihtsalt, et ta ei saa aru, mida sa ütlesid. Ta tuli mulle Prantsusmaalt siia külla ning ma mõtlesin konnakoiva suppi teha. Nii siis tulime laadale konnakoibi ostma,” rääkis kotkas. Kana vaatas üles kotka poole, mõtles veel korra ja siis küsis uuesti: 

“Kas sa oskad mulle öelda, kuhu poole see toreda välimusega munalett jääb?”  

“Seda pole siin juba kuus aastat olnud,” teatas kotkas natuke kurva häälega. 

“Oh jah, mul ikka juhtub,” pomises kana endamisi ning tänas kotkast.

Kana hakkas tagasi talu poole paterdama nagu part, kui järsku tuli talle meelde, et äkki saab ta naabrivuti käest mune. Too käib ju alati linnas turul. 

Kiiresti muutis kana suunda ja paterdas edasi. Jõudiski oma naabrivuti juurde, kellel on enamasti mitu kastitäit mune. Kana siis küsiski endast väiksema vuti käest: “Hei! Sul on alati mune varuks. Kas sa mulle ka paarkümmend tahaksid anda?”

“Ei, ei, ei. Kohe kindlasti mitte. Alati oled sa lubanud minu aia vihmaussidest puhtaks nokkida ja sa ei tee seda kunagi. Iga kord olen andnud sulle mune, lootes, et sa tuled mu aeda korrastama, aga sa kaod selle asemel mitmeks kuuks enda tallu, ning kui ma tulen sind otsima, on su uksel tuttava häälega häälsõnum,” oli vutt väga kuri. 

Kana aga palus ja palus. 

“No hea küll. Aga tule siis järgmisel reedel mu aeda koristama,” oli vutt liiga lahke ja järeleandlik nagu alati.

Kana sai oma munad ja hakkas kiiresti jooksma. Vutt mõtles veel korra ja järsku karjus kanale järele: 

“Ma tean nüüd, meil siin maal ei ole nii palju vilja, et häälsõnumi eest maksta.” Korraks rahunes ta maha ja hakkas ahhetama: 

“See oled kogu aeg sina olnud. Sina olidki see häälsõnum. Järgmisel korral sa enam minu käest mune ei saa!”

Ja mis te arvate, kas kana läks vuti aeda koristama? Muidugi mitte. Ning mis sai vuti järjekordsest lubadusest kanale mitte mune anda? No loomulikult andis ta kanale mune. 

   Nii läkski nende elu naabritena edasi, kuni vutt linna kolis ja kana enam mune ei saanudki.

“Kohtumine linnulaadal”

Laura Mandel

6c

Ükskord elas üks flamingo. Talle meeldisid väga kõik läikivad ja säravad asjad, nii et ta otsustas ühel päeval minna linna, et neid saada.

 Flamingo Lotta on juba väiksest peale olnud suur säravate ja läikivate asjade fänn ja ta tahtis minna linna, et osta omale kõige läikivam asi, mis ta üldse leida suudab. Kuid sellega oli tal väike probleem. Ta elas sügavas džunglis ning tal ei olnud aimugi, kus  võiks linn asuda ning kustpoolt džunglist välja saada.

Nii et ühel päeval pakkis Lotta oma asjad kokku, jättis perega hüvasti ning hakkas ühte suunda liikuma- džunglist välja liikuma. Enda suureks imestuseks jõudis ta üsna pea džunglist ilma suuremate vigastusteta välja. Ta jõudis mingi suure tee äärde, aga seal ei liikunud üldse autosid.

Peale umbes 30 minutit ootamist nägi ta kaugelt tulevad autot. Õnneks auto ei sõitnud väga kiiresti, nii et kui see Lottast möödus,  sai ta kiiresti auto kasti hüpata. Auto sõitiski linna ning  siis, kui nad olid kesklinnas, hüppas Lotta autost välja ja nägi väga, väga palju inimesi.

Loomulikut hakkasid kõik inimesed kohe teda kartma ja jooksid eest ära, aga niimoodi oligi Lottale mugavam. Ta käis linnas ringi, otsimas kõige säravamat asja, mis ta leida suutis. Ta vaatas erinevate ehtepoodide akendele, kuid seal ei olnud midagi väga läikivat. Lõpuks ta otsustas vaadata laadale ning seal nägi ta kõige säravamat pärli, mida ta suutis ette kujutada.

Ta ostis selle jalamaid ja hakkas koju minema. Õnneks sai ta koju jälle kellegi inimese autoga.

 Kui ta lõpuks koju jõudis, hakkas ta kõigi ees oma uue särava pärliga uhkustama.

Jutt luuletusest

Madli Ann Arrosaar

6 c

Lugu räägib luuletusest „Kohtumine linnulaadal“. Luuletuse autor on Ilmar Trull, kus räägitakse kahe linnu kohtumisest turul. 

Ühel päeval plaanis hani minna linnulaadale. Välja minemiseks pidi ta panema ennast ilusasti riidesse. Selleks pani ta selga oma kõige ilusamad ja uhkemad suled.

 Turule oli vaja tal minna sellepärast, et müüa maha oma muna.

Turul nägi ta pelikani, kes nägi välja nagu hani. Samasugused valged suled, sarnane saba, pikk kael ja väikesed silmad. Erinevalt temast oli pelikanil suur lõualott, mis tundus hanele nagu pungil turukott. Hämmeldunud hani mõtles omaette,et huvitav küll, mida pelikan loti sisse paneb. Ning ta arvas, et pelikanile mahub isegi arbuus loti sisse.

 Hani mõtles ja mõtles, aga ta ei saanudki teada, mida huvitavat pelikan oma loti sees kandis. 

Sten Egert Palumets

6 C

Tuvi mõtles et läheb turule täna. Pani ilusad riided selga nagu pähe siidist salli ja valged tossud jalga ning pehme valgete sulgedega mantli  ja hakkas minema. Hakkas siis üksikult saarelt lendama, tegi paar peatust laevadel ja lõpuks jõudis turule. Ta nägi paljusid linde: värvilisi, lillasid, siniseid ja valgeid nagu tuvi!

Tuvi nägi paljusid asju nagu arbuuse, riideid ja lendamis- raamatuid jne. Aga tuvile jäi kohe silma kuldsete tähtedega valge mantel mis lausa ütles tuvi nime: “Keili” ,”Keili”, Keili läks lähemale ja seal oli väga ilus rasvatihane.  Ta küsis tuvilt, kas too soovib midagi osta?

Tuvi proovis mantlit selga ja oli väga rahul. Keilil oli 100 ussi kaasas. Keili küsis, kui palju see mantel maksab? Rasvatihane ütles: 100 ussi , palun. Keili peas käis läbi: appi nii palju! Aga Keili nägi, et ta selja taga oli hunnik inimesi, kes oleksid nõus oma elu andma selle mantli eest . Nii et Keili ostis mantli ära. Nüüd polnud tal enam üldse usse, aga samas nüüd säras ta peaaegu. Kõik vaatasid Keililt ja olid nii kadedad.

Keili oli väga uhke. Keili hakkas lendama, kuid just enne seda kuulis ta oma nime. Keili vaatas selja taha ja see oli Härra Toomas- üks maailma modellifirma omanikest.Toomas küsitles Keilit ja küsis, kas ta oleks huvitatud modelliks hakkama. Keili oli väga rõõmus ja ütles: JAH! Ta läks koju Toomasega ja Keili võttis oma asjad ja läks Toomase juurde. Toomas oli nii rikas, et ostis Keilile korteri, seni kuni ta hakkab tööle. Keili küsis palga kohta see oli 12,000 ussi päevas. Keili ei uskund oma kõrvu, see oli Keili senini terve aasta palk!

Keili esimene tööpäev läks väga hästi. 2 aasta pärast oli ta juba miljonär ja Keili andis väga palju usse, et saaks rohkem aidata haiglaid. Keili oli väga uhke oma elu ja oma karjääriga.

Lindude laadal

Artur Pauts

6c

Oli kord üks ilus päev, päike paistis, tuult ei olnud ja hanel tuli meelde, et täna oli linnulaat . Nii otsustaski hani , et läheb linnulaadale.

Hani läks linnulaadale koos oma sõbra pardiga. Neil oli pikk maa minna, sest linnulaat oli metsas, aga nad elasid pargis. Neil oli väga palav ja nad ei võtnud juua ka kaasa, nii et nad liikusid vaevaliselt edasi.  Neile tuli teel vastu rebane,  kes tahtis nad ära süüa. Korraga võtsid sõbrad jalad kõhu alt välja ja hakkasid liduma. Kui nad 5 minutit jooksid ja jätkasid kõndimist. Sõpradel tuli meelde, et siin lähedal elab karu .Nii nad läksid karu koopast mööda hiilides. Part vaatas selja taha ja seal jooksid rebane neile järele.

Kui nad lõpuks rebase maha raputasid, jõudsid nad kohale. Nad olid väsinud ja läksid jooma, et end jahutada ,sest ilm oli palav.

Nad olid vaevu maha istunud, kui tuli teade, et linnulaat läheb  kahekümne viie minuti pärast kinni , sest seal oli liiga palju loomi koos. Sõbrad ei mõistnud ,et mis asja: liiga palju loomi on koos ja selle tõttu pannakse laat kinni. Kuni Hani sai aru, et koroonaviiruse tõttu läheb linnulaat kinni. Neil ei jäänud muud üle , kui lahkusid ja asusid koduteele.

Kohtu linnulaadal

Anders Jäger

6 C

Üks päev läks turule hani.  Vaatas, et teistel palju liha, kartuleid ja muid asju müüa.

Hani nägi turul oma vana klassiõde, kellel oli samuti suur saak ja hani mõtles osta talt ühe lihatüki. Hani läks koju, tee peal mõtles, millisel kujul liha teha: kas varda otsas grillil või lihtsalt  ahjus, nagu tavaliselt ta teinud on.

Hani jõudis koju. Kui ta oli liha grillile pannud, pani ta grilli 180 kraadile, kuna oli turul kuulnud, et nii tuleb kõige parem liha.

Kui järgmine päev oli kätte jõudnud, mõtles hani, kas võtta täna turule kodust ka midagi kaasa. Hanel oli kodus palju kanu, seega mõtles ta müüa turul kanamunasid. Kui ta oli turule jõudnud, tuli meelde, et tal on ju lauda (letti) ka vaja ja ta läks vaatama, kas see hani kujuga pelikan oli ka siin kuskil. No tead küll,  see hane klassiõde ja ta oli kõige viimases reas. Hani läks  pelikani juurde ja küsis, kas ta võib samal laual oma kanamunasid müüa? Aga pelkan sõi kohe ta munad ära, kui hani oli korra pilgu munadelt lasknud ja nüüd polnud tal enam midagi müüa. Hani läks kurvalt koju ja mõtles , et järgmine kord on ta targem ja võtab ainult oma asjad kaasa ja ka oma laua, et keegi ei saaks ta asju nahka pista või katki teha.

LÕPP

Väike tihane turul

Lisanna Sarap

6 c

Ühel sügisesel päikselisel hommikupoolikul tuli tihasel mõte minna turule. Tal on talveks vaja varusid täiendada. Tihane pani selga oma kollase mantli ja jalga uued viksitud kingad, toidu jaoks võttis ta kaasa korvi. Seejärel seadis ta sammud turu poole.

     Turuplats oli suur ja lai. Kokku oli kogunenud palju erinevaid  linde, kõik tegid talveks sisseoste. Tihane uudistas turul ringi, mõne aja pärast leidis ta ühe turuputka, kus müüdi tema lemmikuid – päevalille seemneid.

Tihane läks järjekorda seisma. Kõik trügisid tihasest ette. Nad poleks nagu isegi näinud, et tihane ootab järjekorras. Tihane vaatas järjekorda, see oli nii pikaks läinud, et enne pannakse turg kinni, kuni järjekord temani jõuab. Tihasel hakkas vaikselt kõht tühjaks minema.

Ta nägi pähkliputkat ning otsustas, et ta ostab endale pähkleid. Tihane läks järjekorda. Kord oli peaaegu tihaseni jõudnud, kuniks tema ette trügis neli tuvi, kaks kajakat ja seitse varest. Tihane ei viitsinud enam oodata ja otsustas minna vaatama, kas te leiab mõne putka, millel ei ole järjekorda, et ta saaks oma talvevarud ära osta. Paraku ei leidnud tihane mitte ühtegi putkat, millel ei oleks järjekorda. Tihane oli juba päris pahane ja pidas paremaks koju minna. Ta oli vaevalt turuplatsil lahkunud, kuniks nurga tagant ilmus välja kotkas.

Ta oli päris hirmul, kuna kotkad on tuntud kui röövlinnud. Enamus kotkaid istuvad hetkel vanglas. Tihane oli päris imestunud, et mõni oli veel vabaduses. Kotkas uuris tihaselt, miks ka ta nii vihane on. Tihane rääkis kotkale kogu loo ära, mis turul juhtunud oli. Kotkas ütles tihasele, et tule koos minuga turule ja ma aitan sul su talvevarud ära osta.

Tihane ja kotkas läksid koos tagasi pähkliputka juurde. Nii kui teised linnud märkasid kotkast, lahkusid nad järjekorrast, kuna nad kartsid, et kotkas võib neid röövida.

Tihane sai oma pähklid ostetud. Järgmisena läksid nad putka juurde, kus müüdi tihase lemmikuid seemneid. Kui teised linnud märkasid kotkast, lahkusid nad samamoodi järjekorrast. Tihane tänas kotkast abi eest.

    Kotkasest ja tihasest said väga head sõbrad, mis sest et räägitakse, et kotkad on röövlinnud, tegelikuses võivad nad olla väga abivalmid ja sõbralikud.

Hani ja Pelikan

Riko Petter

6 C

Hani kogus mune terve aasta, et neid müüa turul.

Kui ta läks turule, et vaatada teiste mune, pani ta endale kena suled selga. Kui ta turule jõudis, ta nägi pelikani, kes näeb välja täpselt nagu hani, ainult pelikanil oli lõualott pungil täpselt nagu turukott.

Hani mõtles, mis ta sinna lotti pani, poleks suur üllatus, kui suus oleks suur arbuus näiteks.

Hani läks pelikani juurde ja ütles temale, et suus oleks nagu arbuus.

Linnud laadal

Gert Gerret Lindre

6c

Tere,

Mina olen Max ja mina jutustan teile oma vahvast loost kui ma läksin turule oma sõpradega ja nende nimed on Artur, Karl Joonas.

Me saime tuttavaks nendega huviringis. Igatahes siis oli üks kaunis suvepäev ja mõtlesime minna sõpradega turule,  et saada värskeid maasikaid, mustikaid, ploome, kirsse. Kui olime turule jõudnud ja hakkasime ostma maasikaid jne, siis järgmisel hetkel nägin ma oma vana klassivenda.

Läksin siis tema juurde ja hakkasime rääkima, aga tal ei olnud palju aega, sest pidi minema oma teiste sõprade juurde. Need sõbrad nägid välja hästi tugevad varesed.

Kui saime  maasikad ja teised marjad ostetud, hakkasime kodu poole liikuma, aga järsku kukkus varblane pikali.

Sealt tuli mu klassivend oma sõpradega ja nad lendasid minema varastatud asjadega.

Nad ei osanud väga hästi lennata ega teha trikke, et teiste eest ära põgeneda. Aga mu vana klassivend oli küll hea lendaja. Me oma sõpradega saime pahategijad kinni võetud. Kuid mu vana klassikaaslasega oli veidi probleeme, sest ta oli nii kiire lendaja.

Pidime poistega plaani tegema, kuidas me ta kätte saame. Me teadsime, et ta lendas kindlat trajektoori möööda. Siis tegime, et igaüks jäi iga nurga taha ja mina ajasin teda taga.

Kui me saime ta kätte ja andsime Linnupolitseisse, siis saime vastutasuks erinevaid puuvilju 30kg.

Mina õppisin loost seda, et ei ole vaja varastada: kui sul pole raha, siis ole ilma,  sest palju  raskem on olla vanglas. Õppisime poistega, et ei ole vaja varastada ja pättust teha.

Kohtumine linnulaadal

Maria Unt

6C

Elas kord üks hani. Ühel ilusal päeval otsustas ta minna turule, kuna ta soovis müüa maha ühe muna.

Niisiis pani ta omale selga kenad suled ja asus teele. Turul vaatas hani ringi, mida teised müüvad ja teevad. Järsku nägi hani pelikani ja silmitses teda pilkavalt arvates, et see olevat hoopis hani, kuna too nägi välja täpselt nagu tavaline hani. Kuigi üks erinevus tal oli.

Tal oli lõuakott nii pungil, nagu oleks mingisugune turukott, tegi hani nalja . Hani mõtles omaette: “Mis ta sinna lotti pani?Poleks ime, kui tal suus oleks näituseks arbuus.” Hani naeris nende naljade üle veel kaua.

Ikka ja jälle tegid need mõtted talle nalja. Ühel hetkel avastas hani, et ta olevat need mõtted kõvasti välja öelnud. Pelikan oli seda ka muidugi kuulnud ja solvus.

Hani tundis ennast halvasti ja läks vabandama. Õnneks ei võtnud pelikan seda väga südamesse ja peagi ei olnud pelikan enam kurb ega solvunud.

Tuli välja, et see pelikan oli väga tore ja sõbralik – nendest said head sõbrad. Hani sai sellest õppetunni, et kunagi ära mõtle kellestki halba tema välimuse pärast, vaid tähtis on sisemine ilu.

Linnulaat

Roosi Lindre

6c

Elas kord üks rasvatihane. Ta oli just ärganud hubasel kevadehommikul ja läks alumisele korrusele hommikusöögiks marju sööma. Süües tuli talle meelde,et täna on linnulaada päev ja talvel kudus ta nii palju soojasid salle, et tal polnud nendega midagi teha ning ta otsustas minna laadale neid salle müüma.

Kui ta oli hommikust söönud, siis mõtles ta, et oleks tore kutsuda oma sõbrad varblase ja leevikese temaga kaasa laadale müüma.

Leevike pakkus välja, et ta võib kaasa võtta käbisid ja varblane otsustas kaasa  võtta lumikellukesi, mida ta müüb mütsidena. 

Kui nad said laadal kokku, otsisid nad endale koha, kuhu püstitada lett ja panid asjad oma kohtadele.

Laadal nägid nad hane, kes müüs oma muna; kuldnokka, kes uhkustades müüs oma sulgi, mis tal olid ära kukkunud; rähni, kes müüs erinevaid jublakaid ja paljusid teisi huvitavaid linde.

Äri läks sõpradel väga hästi ja peagi pidid nad uusi kaupu juurde tooma.

Rasvatihane võttis viieks minutiks pausi ja istus maha. Äkki märkas ta ühte väikest salutihast, kellel tundus olevat väga külm. Rasvatihane läks vaatama ja küsis,  kas tal on kõik korras.

Salutihane vastas, et tal on väga külm ning et ta ei leia oma vanemaid kusagilt. Tihane andis talle salli ja lumikellukesest mütsi ja ütles, et pane need selga. Rasvatihane teatas oma sõpradele, et nad läheksid salutihase vanemaid otsima, mis ei võta palju aega.

Nad käisid koos terve laada läbi ja lõpuks leidsid külmetava ja kurva salutihase vanemad üles.  Vanemad olid väga tänulikud ja tahtsid rasvatihasele anda väikese vääriskivi ning tihane võttis selle viisakalt vastu ja ütles, et salutihane võib salli ja mütsi endale jätta.

Nüüd on rasvatihane ja salutihase perekond sõbrad ja rasvatihase äri kasvas suurelt, sest salutihaste pere on rääkinud, kui head on need sallid, mida rasvatihane tegi.

Nii nad elasid õnnelikult elu lõpuni.

Linnulaat

Maris Kits

6c

  Ühel ilusal päikselisel päeval sai hanel otsa päevalilleseemned. Ta otsustas minna linnulaadale. 

  Ta pani järgmise päeva varahommikuks endale äratuse. Kui hani oli üles ärganud, settis suled kenaks peegli ees, pani endale piisavalt raha kotti ja lendas linnulaadale. Teel kohtas ta palju erinevaid linde, kes ka läksid linnulaadale. Kui ta jõudis kohale, siis seal oli väga palju linde. Ta läks tuvi juurde, kellelt ta tavaliselt ostab päevalilleseemneid, aga tuvi juures olid nii palju ostjaid käinud, et tal olid päevalilleseemned otsa saanud. Hani otsis päevalilleseemneid igalt poolt, aga ta ei leidnud mitte ühtegi lindu, kes müüks soovitud seemneid. Üks kana küll müüs päevalilleseemneid, aga need olid hane jaoks liiga kallid.

  Kui hani oli peaaegu alla andmas nägi ta, et üks tihane müüb päevalilleseemneid. Keegi ei ostnud tihase käest midagi ja tihane nägi kurb välja. Hani tahtis teha tihase päeva paremaks ja otsustas ta käest osta seemneid. Tihane oli väga sõbralik ja tore müüja. Tihane rääkis, kus kohas on seemned kasvanud ja kuidas neid on töödeldud. Kui hani vaatas ühe päevalilleseemne paki hinda pidi ta ära minestama. Ta polnud kunagi enda elus nii odavat päevalilleseemne pakki näinud. Hani otsustas osta kaks päevalilleseemne pakki ja ta andis veel tihasele tippi ka.

  Kui hani oli koju jõudnud proovis kohe tihase päevalille- seemneid. Need olid kõige paremad päevalilleseemned, mida hani oli enda elu jooksul söönud. Hani teatas nendest imemaitsvatest tihase päevalilleseemnetest ajakirjandusele. 

  Paari nädala pärast oli tihase seemnefirma saanud üle linnuriigi kuulsaks, kõik tänu hanele. Tihane tänas hane ja saatis hanele tänutäheks kümme pakki päevalilleseemneid.

 Nii algas tihase ja hane suur sõprus ja nad on parimad sõbrad siiamaani.

,Kohtumine linnulaadal’’

Karolin Takk

6C

Ükspäev läks turule hani. Ta pani endale selga ilusa punase kübara, tumepunase salli ja väga ilusa jope mis oli kallis disainer jope. 

Kui hani lõpuks turule jõudis, tahtis ta rohkesti oma muna maha müüa. Kuid siis nägi ta turul pelikani. Vaatas teda ja mõtiskles ‘’Hmm, ta näeb välja nagu hani, ainult tal on lõualott, ja pungil nagu turukott. Mis ta sinna lotti siis pani?’’ Siis vaatas hani teda veel lähemalt ja arvas siis ‘’Poleks ime, kui tal suus oleks näiteks arbuus, hah!’’ Hani kõndis pelikanist mööda ja müüs oma mune, mida ta tahtis nii rohkesti ära müüa.

Pärast pikka turu päeva, kõndis hani koju ja ikka mõtles selle pelikani peale, kes talle turul mööda kõndis.

Kohtumine Linnulaadal

Jette Villandi

6C

Hani tegutses varahommikul köögis ja sättis ennast vaikselt valmis turule minekuks. Hani vaatas veel natuke ringi kodus, et too midagi maha ei unustanud. Vaatas kord korvi ja siis maja. Ta kõndis rütmikas tempos, et jõuda vara turule muna maha müüma. Ta kõndis keset metsa ja hingas värsket õhku sisse ja välja, kaaludes ideed kas peaks ikka muna maha müüma? Aga hani ikka otsustas müüa kuna oli juba poolel teel turule.

Kui hani lõpuks kohale jõudis, vaatas ta innukalt ringi ja hakkas aeglaselt loomadest mööda kõndima üritades muna näidata. Järsku jäi hani seisma.

Kes see veel on? Mõtles hani, silmad pelikani suunas. Täitsa nagu hani. Ta vaatas teda, ja silmad jäid seisma pelikani lõualoti kohal. “Huvitav” pomises hani. “Mida?” ütles pelikan nördinult. “Ei midagi.. Kas sa muna tahaks osta?” küsis hani. “Ei aitäh” ütles pelikan. Hani oli üllatunud, sest keegi ei tahtnud muna osta. “Ole nüüd, semu” oigas hani, “Osta ikka, müün odavamalt.” Pelikan kaalus ideed, et osta muna odavamalt. “Ikka ei” muigas pelikan. Hani oli juba närviline. “Osta lihtsalt ära! Kui raske ikka on?”.  Pelikan vaatas hane kurjalt, ja lendas mere äärde. “Tore on, mine lenda ära jah” ütles hani. Ja kõndis kurjalt koju.

Kohtumine linnulaadal

Rael Ets

6C

Ühel sombusel kevadhommikul hakkas varblane Tim laadale minema. Tim oli lubanud vanaemale tuua päevalilleseemneid ja tüki pekki. Kuigi linnuke oli väsinud, tahtis ta siiski vanaemale rõõmu teha ja turul ära käia.

Pealegi ei olnud sinna pikk maa ning ta oleks olnud lõunaks tagasi, et üks mõnus uinak teha. Kuid Tim otsustas kohe uinaku teha. “Puhkan natuke ja pärastpoole käin värske peaga turul ära,” otsustas Tim ja jäi magama.

Poiss magas sügavalt ning nägi unes, et kõndis turule. Rõõmsalt vilistades keksis ta turu poole, korv käes. 

Turul oli palju lette ning palju linde, paljud olid tulnud oste tegema ja kaupa müüma. Oli suuri ja väikseid linde, kõik sagisid ringi. Tim leidis vajalikud kaubad ning ostis endale preemiaks pähklikommi. Poiss maksis ära ja hakkas kodu poole minema. 

Olles juba peaaegu linnulaada alalt väljas, astus tema ette üks keskeas linnurahvas, kes nägi Timi pähklikommi. “Vaata! Mina müün neid komme parema maitsega! Osta kaks ja saad kolmanda tasuta!” teatas võõras.  Tim kõhkles. Ta oleks pidanud kodu poole kõndima, vanaema ju ootas. Aga need kommid olid ju väga head… Võõras nägi, et poiss kõhkleb ning ütles: “On teaduslikult tõestatud, et need on paremad kui teised!” Timile tuli meelde, et ta oli koolis õppinud müügitrikkidest. Ta keeldus viisakalt ning tahtis koju minna, kuid võõras ei lasknud teda mööda. Võõras müüja proovis poisilt ikkagi raha kätte saada veidike hinda alandades. Tim ei soovinud enam neid komme. Ta tahtis koju! Tal tuli hirm sisse, kuid tema läheduses ei olnud kedagi, keda ta oleks julgenud appi kutsuda. 

Siis ärkas Tim üles. Vanaema tuli tema tuppa ning küsis, kas ta turul käis ära. Tim oli endiselt hirmunud ja segaduses ning raputas pead. “Enne töö, siis puhkus!” ütles vanaema veidi etteheitvalt.

Kohtumine linnulaadal

Fred Laanemets

6c

Üks õhtu esmaspäeval läks vares Andrus turule. Ta võttis turule kaasa koti ja suled. Ta läks turule sellepärast, et osta 5 õuna ja neid süüa. Andrus lendas turule kohale. Andruse plaan kõige esimese asjana oli osta 5 õuna ära. Aga kahjuks hakkas vihma sadama. Andrus otsusta hoopis minna Vihmavarju ostma. Vaeseke otsis vihma varju aga ta sai selle lõpuks.

Aga kui ta ostis ära vihma varju just siis jäi sadu järele. Ta läks 5-te õuna ostma . õuna lettis oli ainult 5 õuna järel.

Kui ta hakkas ostma 5-te õuna ta vaatas kes see müüs neid õunu see oli Ta pinginaaber koolist harakas jaanus. Jaanus kohe tundis ära kes see oli. Andrusel läksid õunad kokku maksma 3 eurot. Andrus vaatas rahakotti ja ütle tühi asi võin 4 eurot maksta ka. Pärast tal tuli meelde, et ta kulutas 10 eurot ja 50 senti ja tal oli vihmavarju peale tal oli 13 eurot kokku. Andrus ütles, et tal jääb hoopis raha puudu jaanus ütles, et tühi asi ma võin sulle teha 2 eurot ainult. Andrus oli rõõmus ja lendas koju õunu sööma.

Hani raha teenimas

Evelina Ganina

6C

 Üks päev Hani tõusi hommikul üles ja sai aru, et tal on vaja raha saada.Ta hakkas mõtlema kuidas saaks raha teenida, ning tal tuli meelde, et tal on paar üleliigset muna.Nii ta tegigi otsuse minna turule mune müüma.

 Ta hakkas asjad kokku panema: pani selga kõige ilusama sulemütsi, võttis munad kätte, ning hakkas liikuma turule. Kui ta leidis oma poe asetuse ning, pani kõik asjad valmis hakkas ta hõikuma, et rohkem linde ta kuuleksid:”Munad, munad, odavad munad ainult siin ja täna kõige maitsvamad ja odavamad munad!”

  Nii ta karjus 5 minutid, ning kui meel juba hakkas ära minema kuna keegi ei tule ostma munasi astus ta juurde suur ja ilus Pelikan.Ta vaatas Haned paar sekundit ning, sõnas:”Pole mul raha aga teeme vahetuse, mina sulle arbuusi ja sina mulle munasi?”

 Hani mõtles mõni hetk ja nõustus sellega, et teha vahetuse arbuusi vastu. Kui nad tegid vahetuse, munad arbuusi vastu, Pelikan kutsus Hane enda juurde teed jooma koos munadega ja arbuusiga.

  Hani nõustus ning, kui nad olid juba Pelikani juures teed joomas hakkasid nad rääkima omavahel.Kui tee oli juba joodud oli päris kaua aega mööda läinud ja Hani jäi Pelikani juurde ööseks.

 Nii algaski armastus lugu Pelikani ja Hane vahel, kes mõne aasta pärast abiellusid!

“Linnulaat”

Marta Tüür

6C

Oli kena suve hommik. Päikese kiired olid ennast ise tuppa juhatanud ja nüüd oligi aeg Kustil, või nagu teie teda tunnete inetul pardipojal ärgata, sest täna on ju linnulaat. Linnu laat on sündmus mida kõik sulelised ootavad pikisilmi iga aasta. Sinna minnakse ostma ja müüma ning muidugi on seal ka esinejad.

Kusti, nüüd juba uhke luik pani endale pidupäeva vesti selga ja tegi peenema soengu pähe. Oli aeg minna. Ta astus enda tagasihoidlikust majast välja ning nägi enda maja ees vana tuttavat, kes oli samuti oma sammud laada poole seadnud. ”No tere härra Leevike,” ütles Kusti. “Oi tere Kusti. ära sa nende härrade ja prouadega küll liiale lähe,“ vastas Leevike. “Ma näen, et härra Kusti läheb see kord laadale müüma, aga mis sul nendes hiiglaslikes kotides siis on?” “Oh ei mina küll müüma ei lähe ja seda mis mul siin kottides on näed sa alles hiljem,”.  Sellise saladusliku tooniga lõppeski nende vestlus, sest nad olid samal ajal jalutades jõudnud laadaplatsile ja läksid nüüd kumbki oma teed.

Härra Leevike hakkas laadaplatsil pakutavat üle vaatama vasakust nurgast kus oli võimalik mängida vahvaid mänge ja võita veel paremaid auhindu ta astus ühele letile lähemale, et oma kätt proovida sule viskes. Võistlejaid oli kokku kümme ja nad kõik olid võrdselt halvad või noh seda me arvasime. Kuni järsku viskas üks turist sule täpselt üle kõrgusrekordi ja ta võitis.

Leevike oli veendunud et, see turist, kes oli papagoi tegi sohki ning tal oli juba hea plaan kuidas teda paljastada. Ta kutsus papagoi endaga ühte seemne kaussi ostma ja nad istusid koos maha, aga midagi selle papagoi juures oli imelik. “Sa oled sule viskes ikka osav,” alustas Leevike vestlust. “No ma tänan eks ma…” hakkas papagoi rääkima kuni Leevike talle vahele segas “Ja jah aga kuidas sa seda teed? Sohki ma mõtlen. Ütle otse ja keerutamata nagu üks punane lind teisele.”

 Papagoi hakkas enda kaitseks juba suud lahti tegema kui järsku ilmus välja Kusti ja ütles “No kas sa näe kes kodumaale turistiks on tulnud. Richard vennas ma arvasingi, et kuulen su häält. Mida sa siin teed? Oi las ma arvan kas sa teed siin Härra Leevikesele oma silmamoondus trikke?”. Leevike vaatas segaduses Kusti poole “M-mida tee tunnete üksteist,”. “Või veel tema oli minu vend siis kui ma veel partide juures olin. Ta ei ole ju tegelikult papagoi,”. Ta käskis Richardil hüpnoos maha võtta ja äkki vaatasid kõik papagoi poole, sest papagoi oli järsku muutunud pardiks. Papagoi (nüüd siis part) seletas kõigile, et ta teeb ju ainult nalja ja kõik hakkasid järsku naerma, sest tuleb ju möönda kõigi laadaliste hüpnotiseerimine kõlab küll nagu üks naljakas vemp.

“Nüüd on vist aeg minu üllatuseks,” lausus Kusti. Päeva taeva asemel nägid kõik nüüd hoopis öötaevast. “Aitäh Richard,” Tänas Kusti, sest ta teadis, et seda poleks saanud teha küll keegi teine peale tema. Käis paar kõvemat pauku ja äkki suunasid kõik oma pea taevasse. See oli täidetud ilutulestike ja muu tulevärgiga ning vaatepilt oli võimas.

See linnulaat jäi kõigile eluks ajaks meelde, sest sellist tulevärki ja nalja on raske unustada. Seda lugu rääkis eriti suure innuga ikka härra Leevike, aga seda muidugi mõne täiendusega, mis teda ennast paremas valguses näitaks.

Kohtumine linnulaadal

Elis Kiviloo

6C

Elas kord üks hani, kelle nimi oli Aino. See hani oli kõigile eeskujuks, kuigi mõnele tundus, et ta on natuke haige. Aino käis alati sirge kaelaga ja astus peenelt. Ainol oli üks haruldane sulejope, mille ta sai igaaastasel Linnulaadal auhinnaks. Oli päev enne suurt Linnulaata, õues oli vaikus kuna kõik valmistusid ürituseks. Linnulaadal peab tegema võimalikult palju asju, et need seal maha müüa – kes kõige rohkem müüb on võitja ning saab auhinnaks midagi suurt. Aino otsustas sel aastal laadal müüa enda tehtud viineripirukaid, mis meeldisid kõigile, isegi küla veganile Liisale. Aino jaoks oli vähe teha ainult viineripirukaid, sest ta tahtis ikka võita. Aino tegi sel aastal midagi enneolematult – ta leiutas kohvimasina, millega ta sai kõigile teha kiiresti kohvi. Aga see polnud veel kõik – lisaks pirukatele ja kohvimasinale tegi ta ka mini lillepoe. Võistluspäev oli käes, Aino pani selga sulejope ja jalga uhked kingad. Käes oli Ainol muidugi oma käekott, milles olid viineripirukad, Sellese kotti mahtus ükskõik kuna see oli ise suurenev kott. Aino viis asjad laadale ning seadis enda lillepoe valmis. Kõik kes Ainost mööda kõndisid imestasid. Aino miinuseks oli see, et ta käis alati sirge kaelaga ja uhkelt riides ning seetõttu ei julgenud lapsed pirukaid osta. Kohtunik vilistas ja Linnulaat algas ametlikult. Aino suureks üllatuseks oli tema iga aastane suur konkurent pelikan Arno, kes tegi sel aastal enda letist mini lõbustuspargi ja pakkus küpsiseid ning limonaadi. Aino vihkas limonaadi kuna see oli tema jaoks puhas suhkur. Lõbustuspargis võib ennast vigastada ja Aino ei tahtnud et ta kliendid surma või viga saaks.

Päev hakkaski läbi saama ja Aino pirukad olid otsas,  kohvioad samuti, vaid mõni üksik lill oli järgi. Võistlejad pidid saadud raha kohtunikule viima. Enne võitja väljakuulutamist oli enamustel suur pinge sees. Aino oli väga rahulik kuna ta teadis, et võidab nagu alati. Kohtunik ütles:“ Aitäh, et te kõik laadale tulla saite, sel aastal on meil eriline auhind –  tasuta pääse lõunamaale ja uhke kübar. Võitja on Arostor – palju õnne, auhind on sinu“. Aino imestas ja pani pea uhkelt püsti ning küsis:“ Vabandage härra kohtunik, ma sooviksin teada, kui palju Arostor laadal teenis“. Kohtunik ütles:“ Arostor teenis sel aastal laadal 100 leetrit“. Aino läks pisut tujust ära sest ta teenis 79 leetrit. Aino läks ning pakkis oma asjad kokku ja jättis Linnulaadaga hüvasti. 

Järgmisel päeval lendasid Aino ja Arno koos lõunamaale. Laadal oli Aino saanud Arnoga suureks sõbraks. Aino mõistis, et tähtis ei olegi laada auhind vaid hoopis laadal osalemine ja uute sõprade leidmine.

Vegan- on inimene kes ei tarbi liha,-muna- ja piimatooteid ning teisi loomseid võetusi nagu näiteks mesi.

Leetrid – lindude rahaühik.

Kohtumine linnulaadal

Emiilis Mumm

6 C

Elas kord üks hani. Tal olid väga ilusad suled. Väljas käimiseks oli tal varutud veel teisigi sulgi.
Ühel päeval otsustas hani turule minna. Ta pani selga oma kõige ilusamad riided. Turul saab
osta palju erinevaid asju. Samuti saab turul müüa ise teistele enda asju. Hani võttis kaasa muna, et see
maha müüa.
Turul kohtas hani ühte huvitavat lindu. See oli pelikan. Pelikan oli hoopis teistsuguse
välimusega kui hani. Tal oli suur lõualott. See meenutas turukotti, mis on pungil erinevat toidukraami. Nii
suure lõualoti sisse mahuks ikka päris palju asju. “Huvitav, mis pelikan oma lõualoti sisse pannud on?”
mõtles omaette hani. Seal võis olla nii toiduaineid, mida turult osta saab, kui ka riideid, mida pelikan
turule minnes kodunt kaasa võttis. Samas oleks saanud pelikani lõualoti sees olla vabalt ka arbuus.
Hani jalutas turul edasi ja vaatas ringi, mida osta saaks. Seal oli palju teisi linde ka.
Laadapäevad on toredad päevad. Kindlasti läheb hani ka järgmisel nädalal turule.